7. augustil toimunud Arvamusfestivalil arutleti teemal „Kelle vihm, kelle uputus?“, kuidas tulla toime järjest sagedasemate valingvihmadega ning milline roll on sademevee käitlemisel riigil, kohalikul omavalitsusel, vee-ettevõttel, arendajal ja kinnistuomanikul. Viimsi vald jagas arutelul oma seniseid kogemusi ning näitas kohapeal ka praktiliselt, kuidas lihtsa looduslähedase lahendusega saab sademevett kinni pidada ja linnaruumi atraktiivsemaks muuta.
Arutelu keskmes oli küsimus, kuidas kujundada sademevee käitlemine nii, et erinevate osapoolte vastutus oleks selge, kulud õiglaselt jaotatud ning linnakeskkond tuleks paremini toime suurte vihmaveekogustega. Olulise teemana käsitleti looduslähedasi sademeveelahendusi, mille rajamisel on Viimsi vald viimastel aastatel järjest enam praktilisi kogemusi saanud.
Viimsi kogemust tutvustanud abivallavanem Alar Mik rõhutas, et sademevett ei peaks käsitlema üksnes probleemina, millest tuleb võimalikult kiiresti vabaneda, vaid väärtusliku ressursina, mida saab selle tekkekohas kinni pidada ja kasutada.
„Sademevett näeme Viimsis pigem ressursi kui probleemina. Uute lahenduste puhul ei ole eesmärk enam ainult vee ärajuhtimine või selle liikumise aeglustamine, vaid otsime võimalusi sademevee kohapeal kasutamiseks,“ rääkis Mik.
Ühe näitena tõi ta Haabneeme alevikus asuva Mereranna taskupargi, kus sademevesi suunatakse tiiki, puhverdatakse ja kogutakse mahutisse. Kogutud vett saab hiljem kasutada näiteks haljastuse kastmiseks või teede puhastamiseks.
Pop-up vihmapeenar valmis mõne tunniga
Arvamusfestivalil ei piirdutud sademeveelahendustest üksnes rääkimisega. Kohapeal rajati tänava ääres asuvale väikesele haljakule pop-up vihmapeenar, mis näitas, kui lihtsalt saab tavapärase muruala muuta sademevett püüdvaks ja samal ajal linnaruumi rikastavaks alaks.
Varem kattis haljakut tavaline muru ning sinna suundus kõrval asuva hoone vihmaveerennist tulev sademevesi. Vihmapeenra loomiseks kaevati pinkide ja olemasoleva süvendi vahele nõgus peenar, kuhu istutati erinevaid taimi ning paigaldati graniitkive.
Vihmaveerenni alla kujundati kividest väike kärestik, mida mööda saab katuselt tulev vesi liikuda edasi süvendatud peenrasse. Nõgusa ala põhja kogunedes moodustab sademevesi sinna ajutise väikese veesilma, kust vesi saab aegamisi pinnasesse imbuda.
Pinkide ümbrusse lisati täiendavalt madalhaljastust ja senine lihtne murupind kujundati ümber terviklikuks puhkealaks. Selle keskmes on vihma ajal tekkiv veesilm, mida ümbritsevad erinevad õitsvad taimed ning mida on ka möödujatel meeldiv vaadata.
Praktilise kasuna aitab vihmapeenar juhtida katuselt tuleva vee hoone vundamendist eemale, vähendades samal ajal koormust tavapärasele sademeveesüsteemile.
Kõnekas oli ka lahenduse rajamise kiirus – pop-up vihmapeenar valmis vaid mõne tunniga. See näitab, et looduslähedased sademeveelahendused ei pea alati tähendama suuri ja kulukaid ehitustöid. Ka suhteliselt lihtsate ja soodsate võtetega saab linnalises keskkonnas kiiresti luua alasid, mis aitavad sademevett kohapeal kinni pidada, parandavad haljastuse kasvutingimusi ja muudavad avaliku ruumi mitmekesisemaks.
Tervik sünnib paljudest väikestest lahendustest
Miku sõnul ei piisa tugevamate valingvihmadega toimetulekuks siiski üksikutest rajatistest. Vastupidav sademeveesüsteem kujuneb paljudest omavahel seotud lahendustest nii avalikus ruumis kui ka erakinnistutel.
„Valingvihmadele vastupidav sademeveesüsteem kujuneb paljudest väiksematest lahendustest – neid peab olema nii tänavaruumis kui ka selle ääres asuvatel kinnistutel. Nii tekib terviklik süsteem, mis kogub, viivitab ja kasutab sademevett võimalikult palju selle tekkekohas. Mida rohkem suudame vett kohapeal hoida ja kasutada, seda väiksem on koormus kogu ülejäänud sademeveesüsteemile,“ selgitas Mik.
Arutelul otsiti vastust ka sellele, kuidas peaks sademevee käitlemise vastutus eri osapoolte vahel jagunema ning kes peaks kandma vajalike lahenduste rajamise ja hooldamise kulud. Osapoolte rollide selgus muutub järjest olulisemaks, sest kliimamuutustega kaasnevad intensiivsemad sajud esitavad olemasolevatele süsteemidele uusi väljakutseid.
Miku sõnul vajavad kohalikud omavalitsused sademevee valdkonna korraldamiseks selget, kuid samas piisavalt paindlikku riiklikku raamistikku.
„Oluline on, et riigi loodud raamistik annaks kõigile osapooltele selguse ning võimaldaks omavalitsustel sademevee valdkonda korraldada viisil, mis aitab päriselt toimivaid lahendusi rajada. Süsteem peab olema piisavalt paindlik ja motiveerima kõiki osapooli ühise eesmärgi nimel panustama,“ ütles Mik.
Arutelu „Kelle vihm, kelle uputus?“ oli osa Arvamusfestivali veepäevast, kus käsitleti päeva jooksul kliimamuutustega kohanemist, veekogude seisundit, üleujutusriske, vee- ja toidujulgeolekut ning kriisihoiatuste korraldamist. Sademeveeteemalist arutelu juhtis Kristo Elias ning selle korraldasid Viimsi vallavalitsus ja Tallinna Tehnikaülikool.
